Tervisetöötajate streigi ajal tuli eriti teravalt esile vastuolud ja probleemid meie tervishoiusüsteemis. Keegi pole veel seda otse välja öelnud, kuid olukord on selline. Maksame sotsiaalmaksu, kuid peame seisma ravijärjekordades. Meditsiinitehnika on üha täpsem ja kallim, kuid inimesed jäävad üha haigemaks.
Kui sellised asjad, nagu streik, ikkagi juhtuvad, siis näitab see pigem käärimist ja ebakõla riigis. Ehk teiste sõnadega: paistab, et eri pooli esindavad juhid ei suuda üksteisega enam suhelda, ei oska asju õigeaegselt korraldada. Korralikus perekonnas või riigis peaks olema aegsasti võimalik kõik ebakõlad läbi arutada ja ühiselt sobivad plaanid ja hetkelahendused valida. Selline olukord tekib, kui pooled käituvad nagu lapsed või nagu lapsevanemad. Üks pool on jonniv laps (sest ta teist moodi oma soovi täita ei oska) ja teine muudkui õpetab ja manitseb tähtsalt vaadates lapsele ülalt alla. Või vastupidi. Võis siis tahavad mõlemad pooled olla lapsevanemad ja teist õpetada – selline suhe on aga ette juba konfliktne.
Oleks aeg tavalise täiskasvanu pilguga asjadele vaadata. Üks mõstilik inimene või hea tippjuht (kui poliitika-udu teda ei sega) leiaks antud olukorrale lahenduse paari tunniga. Ei, mitte raha ei leita juurde – ega siis rahas tegelikult asi polnudki. Osapooltele tuleb vaid kohale viia, milline on reaalne olukord ja millised lahendusvõimalused on. Kui manitsemine ja jonnimine lõpeb, siis suudetakse ka toimivaid ja osapooli austavaid lahendusi näha.
Nüüd aga asjast ka.
Suure osa inimeste arvates on tervishoid (loe: praegune tervishoiu ja haiglate süsteem) väga oluline nende igapäevaelus. Ilma arsti ja apteegita pole võimalik elada. Seal käiakse ammu rohkem kui kirikus, sama palju, kui toidupoes (nüüd on ju supermarketites apteek kohe kingsepa kõrval). Üksteise ees kiideldakse uue ja kalli ravimi ostmisega, kalli süsti saamisega, puusaopi järjekorras olemisega. Ollakse rahul tänase arstisüsteemi poolt pealesurutava skeemiga: uuringud-valuvaigisti-lõikus. Märkamatult on inimkond astunud uude religiooni: arstiteaduse religiooni. Suur osa inimestest võtab kullana kõike, mis sellest suunast tuleb; ise enam ei suudeta loogiliselt mõelda, oma kehast teatakse ise väga vähe. Palverännakutena käiakse uuringutel ka iga väiksema kahtluse või ebaselguse puhul. Uuringud, uuringud ja testid aina arenevad ja nende osakaal suureneb.
Arstid omakorda, olles joovastunud saabunud “võimust”, kipuvad üha kergekäelisemalt ja vastutustundetumalt tegema otsuseid teise inimese elu üle. Ja kui ise päris kindlad pole, siis teise spetsialisti juurde ka ei saadeta. Julgelt katsetatakse patsientide peal üha uusi ja kangemaid ravimeid usaldades ravimitootja kinnitust, et “antud ravimi tarvitamiselt pole kõrvalmõjusid veel täheldatud”. Tegelikult on teadamata, milline on ravimite mõju inimese tervisele pikemas perspektiivis. Sellele kõigele aitab kaasa arstide ringkaitse ja riigis kehtiv seadusandlus.
Olen praegu põnevusega oodanud, kas mõnel streigiga seotud debatil tõstatub ka tervishoiu süsteemi põhimõttelise reformimise küsimus. Ei tõstatu. Jäädakse ikka vaid pinnapealsele tasandile – räägitakse rahast, palkadest ja töökorraldusest.
Oleks paras aeg hakata arutama tervishoiu süsteemi aluspõhimõtete reformimist. Mõelda sellele, millist tervishoidu me soovime 10-20 aasta pärast. Tänane süsteem areneb nagu kasvaja, mis pigem hävitab tulevast tervist. Kõigi eelduste kohaselt jääbki see süsteem ka edaspidi vaid raha juurde nõudma – ja kunagi ei saa küllalt, sest haigeid ja arste tuleb vaid juurde. Vaid raha lisamine antud süsteemi viib meid üha lähemale sellele teele, mida mööda on käimas meie põhjanaaber Soome.
Soomes on meeletult võimas haiglate süsteem, tohutu rahastamine, tohutult töötajaid ja meeletud summad sotsiaalabiks. Kuid kas see on Soome rahva terveks teinud? Ei ole. Soome rahvas paistab olema palju haigem, kui eestlased. Meeletult suur süsteem on kui suur ablas masin, kuhu lihtsalt tuleb iga päev uusi haigeid sisse toppida, neid lõigata, uurida ja analüüsida. Selle tulemusena saadetakse inimesi väga kergelt lõikustele ja uuringutele. Arsti vastuvõtt on reegline 15min ja kohalike väitel ei vaata arst patsiendile selle aja jooksul tihti otsagi. Pea iga üle 30 a. soomlane on käinud vähemalt korra operatsioonil. Kortisooni, vererõhu- ja diabeediravimeid manuustatakse nagu toiduaineid. Kuid see pole muutnud soomlasi kokkuvõttes sugugi tervemaks. Milles siis põhjus? Ikka raha vähe või?
Tihti tuuakse ikkagi põhjuseks elanikkonna vananemine. Head spetsialistid jutlustavad aga ammu, et see on vale ja iganenud arusaam ning näitab vaid hindaja asjatundmatust. Arst, kes oskab vaid väita, et see ja too probleem tuleb vanadusest pole oma ülesannete kõrgusel. Haigused ei tule seetõttu, et inimene vananeb.
Ma ei võta endale siin ja praegu rasket koormat, et kõiki haiguste põhjuseid püüda ära kirjeldada. See on pikem teema ja ikka jääb midagi mainimata. Ja tegelikult me tea veel suurt osa põhjustest – seda tuleb tunnistada, siis kaob ka valeusk ravimitesse (kuigi arsti”teadus” üritab jätta teist muljet).
Laias laastus saab nentida, et haigused tulenevad meie elustiilist – meie mõtlemisest, liikumisest, toitumisest ja hingamisest. See tuleks lahti kirjutada ja inimestele seletada, koolides maast-madalast õpetada. Eurorahadega tellitud suured porgandisõõmise reklaamid on vaid väike osa tegelikust tööst, mida oleks vaja ühiskonna arusaamade muutmiseks teha. Vaja oleks muuta mõtlemist. Vaja oleks aru saada, et meie kehad suudavad ennast ise ravida. Et kehade lõikamine ja nendesse keemia sissetoppimine saab kõne alla tulla vaid eriolukordades, kus elu jätkumiseks tõesti enam muud lahendust pole. Ja ka siis tuleks vahet teha haiguse põhjustajal ja sellest tuleneval tagajärjel. Tihti pöörataks tähelepanu vaid viimasele, ravitakse seda. Sest seda on lihtsam leida, see “karjub” meile tavaliselt vastu. Üha vingemad ja kallimad uuringuseadmed on ju ka vaid tagajärje leidmiseks – kasvajad, liigeste probleemid, analüüsihäired. Me aga ei otsi ju tagajärgi, vaid vajame eelkõige haiguste põhjuseid. Mõjutades tegelikku põhjustj saame ka tegelikku tulemust. Seega küsida tuleks alati: Miks see on nii? – ja seda niikaua, kuni jõuame põhjuseni.
Seega kui midagi tervishoiu süsteemis muuta, siis tuleks teha vähemalt 3 asja:
- motiveerida inimesi muutma oma elustiili ja otsima ka muid lahendusi peale arsti-religiooni; näiteks isiklik tervisekindlustus, nagu täna on liikluskindlustus – mida kauem oled terve, seda vähem maksad maksu; ülejääv raha on võimalik ise kulutada oma tervise edenduse peale; samuti võiks tervise edendusega seotud kulud tulumaksu vabad olla jne. jne.
- maksta nendele arstidele kõrgemat palka, kelle töö on tulemuslik, s.t. patsiendid on kauem terved, rahulolevamad; täna teatavasti saab arst seda rohkem tasu, mida rohkem inimene/inimesi ta juures käib ja mida rohkem ta ravimeid välja kirjutab, uuringutele ja operatsioonidele saadab. Tulemuslikkust on raske mõõta, kuid tulevase tervema riigi huvides võiks ju pingutada. Iga töö peaks olema mõõdetav.
- hakata arstide laiendama arstide koolituse kandepinda alternatiiv- ja idamaise meditsiini abil.