Jah, meie keha kõneleb meiega. Kas meie oskame teda kuulata? Erinevad valuaistingud ja ebamugavustunded on kõigile tuttavad. Kui palju me neid tähele paneme? Meil pole alati teiste jaokski aega – tänapäeva inimene on enda elu nii kiireks ajanud, et tihti pole enam nagu millegi jaoks aega.
Kui midagi organismis hästi ei toimi, siis saadab keha meile sellest mingi aistingu – valu või ebamugavustunde. See on nagu väike SMS või lihtsalt hüüatus, et „hei, mulle see hästi ei istu praegu“. Kui me seda ignoreerime, siis järgmisena tuleb juba „e-mai“ või röögatus, ehk me tunneme valu, mis peatab meie tegevuse mõneks ajaks – me ei suuda samas vormis jätkata.
Nüüd on meil valik: kas parandada antud probleem või suruda see alla. Teiste sõnadega on meil võimalus kohe uurida välja, millest asi algas ning parandada antud tasakaalutus – olgu see siis mingi lihaspinge või siseelundite häire. Alla surumiseks on aga valuvaigisti võtmine. Ka paljud rohud on välja töötatud põhimõttel, et vaigistada antud sümptomit, mitte ravida selle tekkimise põhjust.
Keha on üldiselt ehitatud nii, et ta püüab pidevalt kohaneda kõigi muutustega. „Kisaks“ läheb vaid siis, kui muutused on liiga kiired tema jaoks ja ta lihtsalt ei jõua oma kohanemistega järele. See kehtib jällegi nii lihaste kui ka siseelundite kohta.
Oletame, et võtsime valuvaigisti – meil on kiire ja tähtsad tööd on vaja ju ikkagi ära teha. Ja muidki õigustusi selleks jagub. Samuti aitab kaasa meie meditsiinisüsteem, millel meie jaoks aega pole. Valu mahasurumine võimaldab meil meie keha mõnda aega veel kasutada lootuses, et asi ehk laheneb ise-enesest (loe: keha saab sellega ise hakkama).
Kui me aga enda tegemistes ja tempodes midagi ei muuda, siis suure tõenäosusega tuleb kehalt järgmine sõnum: juhe tõmmatakse seinast välja.
Seega: sinu valik, kuidas sa oma kehaga suhtled. Kas nagu partneriga või nagu tööriistaga.
Värsked kommentaarid