…  on üks järjekordseid kaasaja ebameeldivaid haigusi, mis kipub haarama üha laiemat ringi inimesi. Kui seni puudutas see haigus ca2% inimesi ning oli eelkõige nö. vanemate inimeste probleem, siis tänapäeval esineb antud muret juba ka noorematel – isegi 30-40-ndates inimestel.

Ravi tihti tulemusi ei anna ning probleem kas „lahkub“ 1-2 aasta pärast või tuleb minna operatsioonile. Arstid käsitlevad seetõttu meelsasti vaid võitlust tagajärjega – erinevaid diagnoosimise ja operatiivse sekkumise võtteid, samuti taastusravi.

Meditsiinilise termini järgi on külmunud õla (ingl.k. “frozen shoulder”) puhul tegemist õlaliigese pitsumise sündroomiga, mis ei luba õlaliigesel normaalselt liikuda – ei võimalda kätt tõsta õlast kõrgemale; halvemal juhul üldse kätt liigutada. Järsud liigutused teevad väga teravalt valu. Valu on hullem öösiti, segades normaalset magamist. Probleem algab märkamatult – lubades tegeleda edasi oma igapäevaste töödega ning süveneb mõne kuuga, muutudes ühel hetkel tõeliselt ebamugavaks kaaslaseks. Arstid määravad tänapäeval raviks eelkõige valualandavaid ravimeid ning seejärel ravivõimlemist, mis taastaks õla normaalse (täieliku) liikuvuse. Konkreetset probleemi põhjust arstid nimetada ei oska. Meelsasti pööratakse tähelepanu operatiivse sekkumisele, vähem probleemi ennetavatele tegevustele.

50-ndate õlgade puhul on lääne meditsiini järgi tegemist abaluutaguste lihaste põletikuga. See võib lüüa järsku – mingi konkreetse liigutusega. Näiteks juukseid kammides, midagi visates, ülevalt võttes või põllepaela sidudes. Jaapani meditsiinis on olemas lausa väljend “50-ndate aastate õlad”. Sel juhul ei saa pead ja õlga ühele poole keerata ning ülaseljast kiirgab ebameeldiv sügav valu, mis segab ka magamist. Inimesed ütlevad seepeale tavaliselt, et „näe, sain vist külma tuult“.

Mis siis tegelikult õlgades toimub?

Kuigi inimese õlaliiges annab igale poole liikuma ei kasuta me tänapäeval seda võimalust täielikult. Seetõttu ka õlaliiges ja musklid kohanduvad vastavalt ning ringjad ja ülespoole liigutused muutuvad õlale üha haruldasemaks. Käenärvidega on ühendatud hambad, igemed ja silmade väsimus, mis annab oma osa õlapingete tekkimisse. Jaapani keeles on olemas isegi väljend, mis tõlkes kõlab umbes nagu: “hammaste-silmade vanadus annab õlgadesse pinge”. Õlaprobleem võib olla põhjustatud ka selgroo probleemidest.

Tegemist on pigem psühholoogilise probleemiga, kuid oma osa on tõesti ka inimese füüsisel. Kindlasti ei tohi mõelda, et antud õlaprobleemid on põhjustatud vanadusest. See peegeldab hoopis inimese igapäevaelu. See on teatavat tüüpi tasakaalutus, mis võib eelkõige olla tingitud inimese ületöötamisest. Jah, tõepoolest – ikka seesama üks ja lihtne diagnoos, kuid õiged asjad ei saagi olla keerulised. Tänapäeval tahetakse kõike asju korraga teha ning ühel hetkel organism ei pea sellele lihtsalt enam vastu. Jaapanlastel on selle kohta väljend: „sul ei saa olla sada kätt“. Ehk üks ravimeetod on lihtsalt puhkus.
Külmunud õla, õlaliigese pitsumise sündroomi puhul on tegemist inimesega, kes kipub kõiki töid-tegemisi enda õlule võtma. Tema deviis on “ise tehtud, hästi tehtud”. Ta hakkab ka 60-aastaselt ise maja ehitama, puid lõhkuma ja autot remontima. Mida vanem inimene, seda rahulikumalt ta võiks oma igapäevategemistesse suhtuda. Töid võiks jätta teha oma lastele ja alluvatele – pole mõtet enam püüda sama palju korda saata, kui 25 aastasena.
50-ndate aastate õla sündroomi puhul on tegemist kogu õlavöötme jäikusega, abaluutaguste lihaste terava valuga, turja pingetega, kaela kangusega, kus ei saa pead ühele või teisele poolele keerata. Selle probleemi puhul võib jah vanusest rääkida, kuid vanus ise pole põhjus. Põhjuseks on inimese oskamatus puhata, enda tervise ja keha eest hoolitseda, organismi üldine väsimus. Samuti on üheks soodustajaks naistel menopausi aeg.

Neid probleeme jõuga lahendada ei saa.
Külmunud õlaliigese jõuline painutamine või tugev massaaz põletikulistele lihastele pole lubatud. Külmunud õlale aitab mõõdukas massaaž koos õlaliigese manipulatsiooniga.
50-ndate aastate õlgade puhul võib aktiivne massaaz asja hullemaks teha. Vaadata tuleks kogu õlavöötme ja eriti just rinnalihaste seisukorda. Tihti on rinnakorvi pinged tingid just suure ja väikese rinnalihase jäikusest.

Mõlemale probleemile on aga asendamatu ki-shiatsu teraapia, mis suudab otseselt puudutada haiguse põhjustajaid – stressist ja ülapingest tekkinud energiakanalite blokeerumist ülaseljas abaluude vahel. Abaluude taga ristuvad mitmed meridiaanid, mis peegeldavad inimese igapäevategemisi, on seotud igapäevatööga ja ka hormonaalse tasakaaluga. Ki-Shiatsu diagnoos suudab tuvastada meridiaani (organi), mis on probleemi „süüdlaseks“ tõmmates endaga kaasa ka teised tasakaalutused nii seljal, kätel kui ka jalgadel.
Eelkõige aitab aga, kui inimene saab aru nende probleemide psühholoogilisest olemuses. Oma eluviisi ja isegi mõtlemise muutmine võib anda imeliselt kiireid tulemusi. Psüühikast sõltub vähemalt 50% kogu probleemi lahendus.