Eelmisel nädalal oli Eestis diabeedi kampaania, kus kutsuti rahvast üles mõõtma oma veresuhkrut. Arstid rääkisid lähemalt sellest haigusest. ETV-s esines arst, kes rõhutas kahte asja: inimene peab mõtlema oma söömisele ja liikumisele.

Kuna see soovitus jäi minu arvates liiga üldsõnaliseks (söömisest liikumisest räägitakse ju iga päev ja igal pool), siis järgnevalt täpsustaksin oma kogemust diabeediga.

Üld-tuntud definitsiooni järgi on suhkrutõbi süsivesikute, rasvade ja valkude ainevahetuse häire, mille üheks mõõdetavaks tunnuseks on vere tavalisest kõrgem glükoosisisaldus. Iseloomulik on pidev janu, suurenenud uriinikogus, ülemäärane söögiisu, eelistus magusatele toiduainetele. Järgmised sümptomid on üldine jõuetus, vähene libiido, sügelus nahal, neuralgia (närvipõletik) ja jäsemete tuimus. Võib kaasneda kaalukaotus, nägemise halvenemine ja teised tõsised komplikatsioonid, põhjustatud peamiselt üldise vastupanuvõime vähenemisest. Tihti diagnoositakse diabeet niipea, kui suhkrutase veres on langenud. Insuliini määramine raviks ning järsk suhkru ja jõulisa  piiramine võib kaasa tuua vitaalsuse vähenemise.

Tänapäeva tava-meditsiin peab II grupi ehk täiskasvanuea diabeedi tekkimisel üheks algpõhjuseks kõhuõõnes olevaid rasvasid, mis mingil hetkel hakkavad koormama maksa (maksa rasvumine) ning takistavad selle funktsioone. Häiruvad protsessid, mis reguleerivad rasvhapete, glükoosi ja insuliini taset organismis. Ühel hetkel toodetakse kõiki neid aineid üle. Rasvhapped koormavad maksa, verre satub liigselt suhkrut, insuliini toodetakse üle, mis hakkab omakorda suurendama organismi rasvakudet.

Seega diabeedi puhul on kõike paradoksaalsel kombel liiga palju – rasvhappeid, suhkrut, insuliini, rasvu. Ainsaks lahenduseks peetakse liikumist ja toitumise üle kontrolli saavutamist. Liikumine peab aktiveerima adrenaliini tootmist organismis (neerudes), mis on rasvade lõhustajaks.

Ida-meditsiin ja shiatsu-teooria peavad diabeedi algpõhjuseks põrna, neerude ja peensoole funktsiooni nõrgenemist ja selgitavad, kuidas on see seotud meie igapäevase eluviisiga, psüühikaga.

Hiinlased tegid juba 5000 aastat tagasi tähelepaneku, et on olemas seos kõhunäärme (põrn-pankreas) ja suu vahel. Et kuivus suus tuleneb probleemist selles elundis. Et ka näiteks kilpnäärmehaigused on põhjustatud kõhunäärme häiretest.

Vastavalt ida-meditsiinile ja shiatsu-teooriale tõuseb suhkru tase uriinis, kuna põrn-pankrease funktsioon on nõrgenenud. Põrn korraldab meie seedimist, vereloomet ja hormonaalseid protsesse. Haigestunu kaldub ülekaalulisusele, tal on tugev isu magusate, toorete, külmade, rikkakoostiseliste ja piima-toiduainete vastu ja ta sööb liiga palju. Teisalt puudub tal piisav liikumine (sest tal pole ei vaimset ega füüsilist jõudu) ja ta muretseb liiga palju.

Kaasnevaks sümptomiks on neerufunktsiooni nõrgenemine. Neerud on oluline organ meie üldise vitaalsuse seisukohast, meie vere puhastamisel ja on seotud jalgade verevarustusega.

Häiritud on reeglina ka soolestiku funktsioon. Mitte toidu transport soolestikus, vaid just seedumine ja vereloome. Söödud toit liigub küll läbi, kuid ei seedu enam tarvilikul määral. Seetõttu ei jõua toitained verre, millest tuleneb ka jõuetus ning lihaste tuimus.

Muretsemine ja tugev stress kulutavad meie põrna energiat. Neerude energiat kulutame, kui kurname ennast füüsiliselt igapäevase tööga; ei jäta piisavalt puhkeaega; unustame vett juua füüsilise koormuse ajal. Üha sagedamini on neerufunktsioon puudulik juba noores eas. Neerude psüühiline väljendus on hirm.

Ka soolestik on psüühiliselt seotud stressi ja pingega. Tehes palju tööd peaga, olles pikad tööpäevad pinges ilma pausideta ja süües harva muudame me oma kõhu ja soolestiku sõna otseses mõttes kõvaks ja tuimaks; „lülitame ta välja“. Seedimiseks on vajalik pehmus, soojus ja rahu. Seda meie esivanemad teadsid lastes „leiba luusse“. Tänapäeva söömine on üha sarnasem tankimisele. Lisaks kõigele sunnitakse väsinud ja kurnatud organismi õhtul veel pärast tööd trennis endast maksimumi andma, sest kaal kipub muidu ju tõusma…

See kõik aga kulutab ja ühel hetkel tuleb murdumine, kiire ärakukkumine. Kaal hakkab juba pöördumatult ja kiiresti tõusma. Seda saadab üldine jõuetus ja teised ülalnimetatud sümptomid. On juhuseid, kus kaal tõuseb 6 kuuga isegi 10kg. Samas inimene nagu ei söögi rohkem, vaid isegi piirab oma söömist. Lisaks on käed-jalad külmad juba varasemalt ja nüüd hakkavad ka üha rohkem kanged olema.

Seega ei saa diabeeti siduda vaid söömise ja liikumisega, vaid seda probleemi tuleks vaadata laiemalt. Diabeeti diagnoositakse ka väga toimekatel ja liikuvatel inimestel ning üha rohkem juba noores eas.

Diabeeti põdevad inimesed peavad eelkõige saama aru neist aspektidest ning mõistma, et muuta tuleb oma tõekspidamisi ja eluviise. Harjutada tuleb tasakaalu ja mõõdukust kõigis tegemistes, mitte ainult söömises.

Oluline on mõista põrna- ja maomeridiaanis toimuvat, mis on reeglina hoitatuseks enne seisundi suhkruhaiguseks arenemist. Nii on meridiaanisüsteemi hoiatusteks näiteks valulised või häiritud mensturaaltsüklid, valusad rinnaküljed, valutavad põlved, jalamuhud ja isegi sissekasvanud küüned.

Ka südamepekslemine on seotud tegelikult suhkrutaseme alanemisega ja häirega põrna meridiaanis. Pidev suhkrutaseme kõikumine ning nälja ja sukru stabiliseerimise vajaduse rahuldamine kohvi ja sokolaadiga ainult suurendab ohtu pikaajalise südameprobleemi tekkimiseks, mis ongi suhkruhaigete üks suuremaid ohte.

Shiatsu-teraapia on tõhus vahend diabeedi sümptomite leevendamisel. Olen töötanud nii I-grupi kui II-grupi diabeeti põdejatega. Kui I-grupi puhul oleme saavutanud suhkrunäitude tasakaalustumist ja paremat ainevahetust, siis II-grupi puhul oleme mitmel juhul täiesti vabanenud diabeedist.

Siiski tuleb teadvustada, et tegemist on ohtliku probleemiga ning äkilisi “imeparanemisi” ei toimu. Palju sõltub inimesest endast: tema tahtmisest, tegudest ja organismi tegelikest reservidest.