Kõigepealt oli mõte. Mõte, see on energia. Inimese elu ja inimene ise ongi hulk erinevaid ja meie jaoks täna veel mõistetamatuid energiaid. Mõistetamatuid, sest me pole neist kõigist veel aru saanud.
Enamus maailma rahvastest ja piirkondadest on kindlalt seda meelt, et inimene on energeetiline moodustis – energia tihendatud vorm. Kogu nende rahvaste religioon, mõtteloogika ja ka tervisohoid on reeglina sellest lähtuv. Ka kvantfüüsikas räägitakse üha rohkem keha energeetilisusest, magnetilisest tasakaalust ning sellest, et kogu maailma aluseks on tema magnetilisus. Oletuslikud varasemad kõrgtsivilisatsioonid olevat osanud magnetilisust laialdaselt kasutada nii ehituses kui ka ravis ja eluaja pikendamises.
„Terves kehas terve vaim“ on teada-tuntud ja kasutatud fraas ka meie kandis – läänes. Samas on mõisted vaim ja hing üldiselt veel mõistetamatud. Tunnistatakse selgelt, et inimene on oma hinge tervisega vägagi seotud, räägitakse laialt stressi ja pinge mõjust tervisele. Kuidas need aga meie organismi ikkagi mõjutavad – sellest enam ei räägita. Tegelikult ei osata näha täpsemaid seoseid. Seetõttu kipub ka ravi tihti puudulik või hilinenud olema.
Tänapäeva lääneühiskonnas on tavapärane, et inimkehast räägitakse kui mehaanilisest moodustisest. Ollakse seda meelt, et keha on võimalik remontida samuti nagu autot või jalgratast – asenda vaid vastav varuosa või manusta vastavat ainet, mis puudu on. Seetõttu on peamiselt investeeritud tehnikasse, mis aitab seda „mehaanikat“ pildistada, testida, analüüsida. Ostetakse üha kallimaid seadmeid, mille kasutamine on üha kallim. Arstid ei tegele enam inimkeha õppimise vaid seadmete kasutamise õppimisega. Haiglad muutuvad üha suuremateks „tehasteks“, mis vajavad endale üha rohkem „toorainet“, et tegevuses püsida. „Kaasaegse teaduse ja tehnika“ ülistamise valguses otsustatakse olla targemad, kui inimorganism: määratakse rohtusid, lõigatakse, asendatakse. Enamalt jaolt ilma lõpliku tulemuseta. Tuletage meelde näiteks mõni tuttav, kes käinud põlve-puusa-õla operatsioonil – kas tal on nüüd kõik korras? Või mõni, kellel on krooniline haigus – kas see haigus on saadud kontrolli alla? Summad tervishoiule aina suurenevad, kuid rahva tervis aina halveneb.
Ravisüsteem saab raha selle eest, mida rohkem on haigeid, mitte selle eest, mida tervemad me oleme.
Ajast, mil see paradigma lõpuks teadvustatakse, algab tegelik terviseedendus.
Ajast, mil saadakse aru, et tänapäeva teadus on veel mannetu mõistmaks inimkeha kogu terviklikkust, algab tegelik areng.
Värsked kommentaarid